Jaapani-entsefaliit


Jaapani entsefaliit (inglise keeles Japanese encephalitis) on raske viirusnakkus, millele on iseloomulik kesknärvisüsteemi ja aju kahjustus.

Haiguse levialad
Haigestumine on hooajaline, esineb vihmaperioodide ajal (juunist-septembrini) Hiinas ja Koreas, oktoobrist-detsembrini Põhja-Indias, Nepaalis ja Sri Lankas. Troopilises keskkonnas esineb aastaringselt. Endeemilised levikupiirkonnad on: Bangladesh, Venemaa (Primorski krai), Tai, Sri Lanka, Singapur, Nepaal, Vietnam, Kambodža, Hongkong, India, Indoneesia, Jaapan, Hiina. Leitud ka Austraaliast.

Haigustekitaja
Haigustekitajaks jaapani entsefaliidi flaviviiruste rühma kuuluv RNA-viirus.

Nakkusallikad ja leviku teed
Nakkuse ülekandjaks ehk vektoriks on sääsed Culex pipiens, Culex trithaeniorhynchus, Aedes togoi ja Aedes japonicus.
Sääsed paljunevad riisipõllu vees ja veekogudes, mistõttu haigestuvad sagedamini inimesed, kes elavad ja/või töötavad põllumajanduslikus piirkonnas või soistel aladel. Viirus tsirkuleerib looduses haigurlastel. Viiruse pärisperemehed on sead, kelle organismis viirus paljuneb, kuid loom ise ei haigestu, küll aga nakatub siga hammustanud sääsk. Hinnanguliselt on nakatunud 1-3% sääskedest.
Inimene nakatub sääsehammustamise ajal. Nakkusprotsess ja haiguse kulg sõltuvad ühelt poolt inimese vanusest, immuunsüsteemi- ja tervislikust seisundist, teiselt poolt bioloogilistest ning geograafilistest teguritest (hammustamisel üle kandunud viiruse hulgast, selle virulentsusest, sääskede infitseeritusest ja arvukusest looduses).

Inkubatsiooniperiood
Inkubatsiooniperiood on 4-14 päeva.

Kliiniline pilt
Haigus algab ägedalt palaviku ja peavaluga, lastel – iivelduse, oksendamise, kõhuvalu ja kõhulahtisusega. Haiguse raskusaste vaheldub palavikulisest vormist meningiidi või entsefaliidini. Üldjuhul on haigus mõõduka raskusega ja haige paraneb, kuid 200 -st ühel juhul progresseerub haigus kiiresti ning kujunevad neuroloogilised sümptomid - halvatused, treemor ja krambid, ning nendest umbes 60% -l võib haigus lõppeda kooma ja surmaga, ellujäänutest 25-45%-l esinevad mitmesugused neuropsüühilised nähud. Riskirühma kuuluvad lapsed vanuses kuni 10.a.; vanematel inimestel tekib resistentsus viiruse suhtes (loomulik immuunsus). Rasedatel 1-2 trimestris esineb nakatumisel raseduse katkemise risk.

Ennetamine

  • Vaktsineerimine: Täiskasvanute immuniseerimiseks jaapani entsefaliidi vastu kasutatakse inaktiveeritud vaktsiini. Vaktsineerimine on soovitatav inimestele, kes:
    • kavandavad viibida nakkusohtlikus piirkonnas rohkem kui üks kuu;
    • viibivad väljaspool tavalisi turismi piirkondi;
    • kelle töö võiks olla seotud võimaliku nakatumisriskiga.
    Tavalisele turistile ei ole immuniseerimine jaapani entsefaliidi vastu vajalik, kuid on soovitatav eelnevalt konsulteerida reisimeditsiini arstiga. Vaktsiini kasutamine lastel ja noorukitel ei ole soovitatav ohutuse ja tõhususe andmete puudumise tõttu. Vaktsineerimise kuur koosneb kahe 0,5 ml doosi manustamisest järgmise skeemi alusel: esimene annus ja 28 päeva pärast esimest annust teine annus.
  • Sääsehammustuste vältimine: kasuta magamisel sääsevõrku, hävita sääsed magamistoas, kontrolli akna- ja uksevõrkude tihedust, riietu looduses vastavalt ja kasuta putukatõrjevahendeid (efektiivsed on N,N-dietüül-m-toluamiidi (DEET) sisaldavad putukatõrjevahendid). Lapsed ja rasedad peavad olema nendega ettevaatlikud ning vältima nende kasutamist pikemat aega.

Vaata ka
http://www.cdc.gov/japaneseencephalitis/
http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/nakkused/jaapani_entsefaliit.pdf
http://www.who.int/water_sanitation_health/diseases/encephalitis/en/
http://wwwnc.cdc.gov/travel/yellowbook/2012/chapter-3-infectious-diseases-related-to-travel/japanese-encephalitis.htm