Puukentsefaliit


Puukentsefaliit (ingl. k. Tick-Borne Encephalitis) on närvisüsteemi viiruslik nakkushaigus. Kuna haiguse edasikandjaks inimestele on viirust kandvad puugid, siis iseloomustab haigestumist geograafiline levik ja sesoonne aktiivsus. Haigus võib kulgeda raskelt ning haarata kesknärvisüsteemi, mille tagajärjel võivad omakorda tekkida püsivad jääknähud.

Haiguse levialad
Endeemilisteks piirkondadeks Euroopas on Kesk-Euroopa (Austria, Saksamaa, Poola, Tšehhi), Balkanimaad, samuti Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa ning need on viimastel aastakümnetel laienenud, võimalik, et seoses kliima soojenemisega. Nakatumist mõjutavad ka inimtegevus looduses ja reisimine. Viimastel aastatel on Euroopa kõrgeimad puukentsefaliidi haigestumusmäärad esinenud Eestis ja Sloveenias.

Haigustekitaja
Puukentsefaliidi põhjustajaks on flaviviirus, mis on väliskeskkonnas küllaltki vastupidav. Toatemperatuuril säilib umbes nädala, 60°C juures hävib viirus 10 minuti jooksul, keetmisel paari minutiga. Puukentsefaliidiviirusel on kirjeldatud 3 erinevat alltüüpi.

Nakkusallikad ja leviku teed
Puukentsefaliidi viiruste nakkusallikateks ja pärisperemeesteks on närilised, veised, kitsed, hobused, põdrad, hirved ja muud loomad, kelle verest puugid toituvad. Loomad on viiruste kandjad, kes ise ei haigestu.
Puukentsefaliidi viiruste ülekandjateks inimestele on puugid, kes verd imedes kannavad ühtlasi üle ka viirusi. Samuti võib nakatuda kitse või lehma pastöriseerimata piima või piimasaaduste tarbimisel. Haigus ei levi inimeselt inimesele, seega haige ei ole teistele nakkusohtlik.

Inkubatsiooniperiood
Inkubatsiooniperiood on 2-28 päeva. Keskmiselt 7-14 päeva.

Kliiniline pilt
Haigus algab gripitaoliste haigusnähtudega: palavik koos pea- ja lihasevaludega. Need vaevused kestavad tavaliselt kuni nädala. Kolmandikul nakatunutest võib viirus edasi tungida ajju ja ajukelmetele ning põhjustada erineva raskusastmega meningiiti või meningoentsefaliiti. Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. Enamus haigetest paraneb, kuid haiguse põdemise järgselt võivad jääda mitmesugused jääknähud: tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatused, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired jm. Puukentsefaliidi vastu spetsiifiline ravi puudub, haigust ravitakse sümptomaatiliselt. Haiguse läbipõdenud inimesel kujuneb eluaegne immuunsus. 0-1,4% juhtudest võib lõppeda surmaga.

Ennetamine

  • Vaktsineeri ennast! Olemas on tõhusad vaktsiinid nii täiskasvanuile kui lastele. Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse 1–3 kuulise vaheajaga, kolmas kuni aasta hiljem. Lapsi vaktsineeritakse alates ühe aasta vanusest.
    Vaktsineeritakse puukentsefaliiti nakatumise riskirühmi, kellel on elustiilist või töölaadist sõltuvalt suurem risk kokkupuuteks puukidega, sh maapiirkondade elanikud, metsandus- ja põllumajandustöötajad, jahimehed, piirivalvurid, kaitseväelased jne.
  • Väldi puugihammustusi! Kanna heledaid, pikkade varrukatega/säärtega riietust, kasuta putukatõrjevahendeid, kontrolli pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kogu keha, lastel hoolikalt ka kõrvataguseid, kaenlaaluseid jm kehapiirkondi.

Vaata ka:
http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/nakkused/Puukentsef.pdf
http://www.who.int/immunization/topics/tick_encephalitis/en/index.html
http://www.cdc.gov/ncidod/dvrd/spb/mnpages/dispages/TBE.htm
http://wwwnc.cdc.gov/travel/yellowbook/2012/chapter-3-infectious-diseases-related-to-travel/tickborne-encephalitis.htm